suusahüpped

Suusahüpped. See on spordiala, mis ühendab külmad sõrmed, kõrgusekartuse ja tohutu julguse. Kui sa arvasid, et rattaga rampilt hüppamine on põnev, siis sa pole veel kogenud, mida tähendab olla 100 meetri kõrgusel, kindlalt suuskadel seista ja ainus suund on alla – ja kiiresti.

Suusahüpped said alguse Norras 1800ndatel, kui keegi avastas, et on suurepärane idee suuskadel kõrgest mäest alla hüpata. “Hei, meil on need suusad ja seal on suur mägi. Mis oleks, kui… hüppaksime sealt alla?” See on lause, mis ei ole kunagi viinud millelegi muule kui adrenaliinirohkele kogemusele ja kindlustusnõuetele.

Suusahüpped on vaatemänguline spordiala ja pealtvaatajad on osa kogemusest. Kaugel mäe allosas on rahvahulk, kes ergutab, vilistab ja hõikab. Nad on nagu suur, külmast värisev perekond, kes on tulnud vaatama, kui hästi sa Newtoni gravitatsiooniteooriaga mängida oskad. Ja kuna Soome on suusahüppajate paradiis, võime olla kindlad, et igal hüppel on rohkem fänne kui partele leiba andvaid inimesi pargis.

Suusahüpped – mis need on?

Suusahüpped pole ainult kõrguste nautimine. See nõuab täpset tehnikat, teaduslikku lähenemist ja tohutult treenimist. Hüppe ajal peab sportlane säilitama täiusliku aerodünaamilise asendi – natuke nagu lennuki tiib, aga ilma mootorita. Ja erinevalt lennuki tiivast, pole selles asjas turvavööd.

Maandumine on suusahüppes kriitiline osa – see on hetk, mil kas näitad ennast kangelasena või meenutad aegu, mil luud olid veel terved. Õnnestunud maandumine on nagu tants lumel, täiuslik oskuste ja õnne kombinatsioon. Kui suusad puudutavad maad ja sa jääd püsti, tead, et oled teinud midagi suurt. Külm higi vahetub hetkega uhkuse ja kergendusega.

Suusahüpped pole ainult füüsiline saavutus. Vaimne ettevalmistus on selle spordiala suur osa. Kujutle ennast seismas 120 meetri kõrguse mäe tipus, sügavalt hingamas ja püüdes rahustada oma meelt. See on nagu meditatsioon jäises tuules, samal ajal kui rahvahulk karjub toetushüüdeid. Mõned ütlevad, et suusahüppajad on natuke hullud – aga võib-olla on nad lihtsalt eriti julged meditatiivsed meistrid, kes naudivad vabalangemist.

Suusahüpped Soomes

Suusahüpped ei oleks midagi ilma selle kangelaste ja legendideta. Läbi ajaloo on olnud julgeid hingi, kes on tõusnud mäe tippu ja teinud võimatu võimalikuks. Üks tuntumaid on Matti Nykänen, Soome suusahüpete kuningas, kes valitses õhuruumi nagu keegi teine. Matti ei olnud ainult hüppaja, ta oli nähtus. Tema ütlused, nagu “Elämä on laiffii”, on jäänud soome sõnavarasse sama tugevalt kui tema hüpped talispordi ajalukku.

Milline on suusahüpete tulevik? Võib-olla näeme kunagi robot-suusahüppajaid, kes sooritavad täiuslikke hüppeid millimeetri täpsusega. Või ehk näeme, kuidas hüpatakse ilma suuskadeta – lihtsalt hüppeülikonna abil, mis on valmistatud nanomaterjalidest. Või siis jätkub see, et hüpatakse aina kõrgematelt ja hullumeelsematelt mägedelt, sest inimene on alati tahtnud ületada oma piire (ja füüsikaseadusi).

Suusahüpped on rohkem kui lihtsalt spordiala. See on elustiil, seiklus ja põnevust täis teekond. See on ala, mis nõuab tohutut julgust, oskusi ja veidi hullumeelsust. Ükskõik, milline on hüppe tulemus, iga hüpe on tõestus inimese soovist seista oma hirmudele vastu ja lennata. See on meeldetuletus, et mõnikord sünnivad suurimad saavutused siis, kui julged hüpata tundmatusse – ja nautida teekonda, olgu see siis lühike või pikk, sile või künklik. Järgmine kord, kui vaatad suusahüppeid, pea meeles: seal mäe tipus on keegi, kes on valmis riskeerima ja ületama ennast – ja kes naudib iga hetke, hoolimata külmadest varvastest.